„Balti kett”, „Balti tee” ja teised nimetused

Ajalooline inimkett, mida eesti keeles tunneme „Balti keti” nime all, on nii meie lõunanaabrite kui üldse enamikus maailma keeltes tuntud kui „Balti tee”. Inimketi idee sai teadaolevalt esmakordselt paberile Baltimaade rahvarinnete nõupidamisel 15. juulil 1989 Pärnus „Balti tee” nime all – ja seda ka eesti keeles. Ilmselgelt on siin otsene ja tugev side Eesti poliitiku Mati Hindi kaks kuud varem peetud poliitilise kõnega „Balti tee”, mis avaldati kiiresti mitmekeelsena ka trükis ja pälvis suurt vastukaja. Mati Hint rõhutas kõnes Eesti, Läti ja Leedu ajaloolist ja kultuurilist erinevust ülejäänud NSV Liidust ning nende rahvaste soovi suurema vabaduse järele. Kõne andis mõista, et kolm Balti liiduvabariiki, mis olid oma vabadusepüüdlustelt teistest palju ees, võiksid saada mingi eriprogrammi või Kremliga erikokkuleppe alusel vabadust juurde. Inimketi kui poliitilise aktsiooni pealkirjastamine sama nimega võis lisada mõttele kaalu.

Ometi kinnistus eesti keeles aktsiooni nimena üsna ruttu just „Balti kett”. Ehk tundus seda kuidagi lihtsam ja loomulikum välja öelda. Paljudes tekitas keti kujund alguses siiski vastumeelsust, tuues ilmselt meelde negatiivseid seoseid (ike, orjus, rõhumine). Nii tituleeriti aktsiooni selle ettevalmistusperioodil ka „MRP ketiks” või toodi nimesse positiivseid lisandeid: „Solidaarsuskett „Balti tee””, „Balti ühtsuskett”, „Balti sõpruskett” jne. Lihtsalt „Balti kett” kui kõige suupärasem jäi siiski kiiresti peale.