MRP salaprotokollide sisu ja nende avalikustamise küsimus
23. augustil 1939. aastal sõlmisid kahe totalitaarse riigi esindajad – Natsi-Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop ja NSV Liidu välisminister Vjatšeslav Molotov kurikuulsa lepingu, nn Molotovi–Ribbentropi pakti (MRP). Vormiliselt oli see sõpruseavaldus, mittekallaletungipakt, millega kumbki osapool kohustus hoiduma igasugusest kallaletungist ja teise kahjustamisest. Avaliku lepingu salajases lisaprotokollis piiritleti aga omavahel mõjusfäärid Ida-Euroopas. Sisuliselt jagati sealsed riigid omavahel ära ja lepiti kokku mitte vahele segada, kui kumbki talle määratud maid anastab. Jagatud saagi haaramine saigi alguse juba nädal hiljem, 1. septembril 1939, kui Saksamaa kallaletungiga Poolale algas Teine maailmasõda. Veel kaks nädalat hiljem läks sõtta NSV Liit, haarates talle määratud osa Poolast. Sõja tulemusel langes teiste kõrval ka Eesti aastakümneteks Nõukogude ülemvõimu alla.
Natsi-Saksamaa ja NSV Liidu sõprus sai läbi kaks aastat hiljem, kui esimene teisele kallale tungis. Sellega oli ka pakt kaotanud oma kehtivuse. Pärast Teise maailmasõja lõppu sattus pakti täisversioon brittide ja ameeriklaste kätte ning üsna ruttu avalikustati see ka trükis. NSV Liit häbenes koostööd natsidega ning väitis seetõttu järgmised aastakümned visalt, et tegemist on võltsinguga ning mingisugust salaprotokolli pole olemas olnudki.
Kuigi MRP näol oli tegemist justkui vaid pool sajandit tagasi kehtivuse kaotanud paberiga, omasid poliitilist tähendust selle salaprotokollid, mis viitasid otseselt Nõukogude agressioonikavadele Baltimaade suhtes. Seetõttu seadsid 1980. aastate lõpus vabamaks muutunud oludes Baltikumi poliitikategelased eesmärgiks tõde päevavalgele tuua ning panna NSV Liit salasobingut tunnistama. Kuigi seda ei öeldud valjusti välja, loodeti, et Nõukogude Liidu poolne salaprotokollide olemasolu tunnistamine, mis kaudselt tähendaks ka Balti riikide ebaseadusliku anastamise tunnistamist, viib lõpuks nende maade vabanemiseni.
Võitlus Kremli võimukoridorides pakti salaprotokollide tunnistamise nimel oli pikk ja vaevarikas. Selleks kulus ohtralt selgitustööd ja veenmist. USA arhiividest toodi tõendusmaterjaliks koguni Saksa poole salaprotokollide koopiad. NSV Liidu Rahvasaadikute kongress tunnistas salaprotokollide olemasolu ja mõistis need hukka 24. detsembril 1989. aastal. Selle otsuseni viinud vaevarikkal poliitilise võitluse teel oli väga tähtis roll ka Balti ketil, mis näitas NSV Liidule ja kogu maailma avalikkusele Eesti, Läti ja Leedu rahva tahet.