Balti keti organiseerimistöö
Balti keti põhiliseks korraldajaks Eestis kujunes Rahvarinne. See poliitiline massiliikumine oli loodud 1988. aastal vormiliselt perestroika ehk NSV Liidus läbiviidavate reformide toetuseks, kuid liikus kiiresti Eestile suurema autonoomia ja seejärel iseseisvuse nõudmiseni. Olulise panuse selgitustöö tegemisel ja rahva kaasatõmbamisel andis ka Muinsuskaitse selts. Kolme maad ühendava inimketi idee autorsuse üle on vaieldud, kuid enamasti omistatakse see mõte Rahvarinde juhtfiguurile Edgar Savisaarele.
Pärast üldise kontseptsiooni väljatöötamist ja Balti naabritega kokkuleppele jõudmist idee teostamises oli tarvis asuda konkreetsetele tegudele. Pandi paika inimketi trass Tallinna ja Vilniuse vahel, mille pikkuseks Eestis saadi 211 kilomeetrit ja mis läbis suurematest asulatest Raplat, Türi ja Viljandit. Esialgse kava järgi pidi kett minema läbi Pärnu ja Ikla, kuid leiti, et osalejate kohaletransportimise lihtsustamiseks tuleks trassi nihutada Kesk-Eesti suunas. Seejärel jagati trass vastutusaladeks Rahvarinde linna- ja rajooniorganisatsioonide vahel, kes pidid tegema teavitustööd ja tõmbama kaasa rahva oma lõikude katmiseks. Ketist osavõtta soovijaid hakati registreerima, et broneerida nende transpordiks vajalikke ühissõidukeid. Kuna esialgu ei olnud teada, kuidas rahvas järjekordse suurüritusega kaasa tuleb, seati tagasihoidlik miinimumprogramm – ketis osalejate vahe ei tohiks olla suurem kui 10 meetrit. Inimestevahelised tühimikud plaaniti täita mustade lintidega.
Lepiti kokku, et inimahel moodustatakse maantee keskteljest Tallinna poolt vaadates paremat kätt, näoga ida suunas. Sõidukid tuli parkida paremale teepeenrale, ketis seisjate selja taha. Kuna oli eeldada suuri liiklusummikuid, oli soovitatav oma lõigus kohal olla kell 18.30, et korraldustoimkonna liikmetel jääks vähemalt pool tundi keti rivistamiseks. Balti ketti suunduvatele sõidukitele soovitati esiklaasile kinnitada märk kirjaga „MRP” või Rahvarinde logoga, et liikluse reguleerijad saaksid nendega arvestada. Inimestele anti nõu võtta ketti kaasa raadio, vihmavari ja võileivapakk, samuti päevakohased loosungid ja sinimustvalged lipud. Enne ja pärast ketti toimus mitmes eri paigas teemakohaseid kõnekoosolekuid ja miitinguid. Kuna kaugematest piirkondadest saabujatel oli tarvis aegsasti sõitma hakata, muudeti mitmel pool ettenägelikult 23. august (kolmapäev) töövabaks päevaks ja tehti vajalikud töötunnid ära ette või tagantjärele, eelneval või järgneval laupäeval.
Päeva kulminatsiooniks oli inimketi ühendamine – üksteisel käest kinni võtmine pooleks tunniks kella 19.00–19.30. Teel olevatel autojuhtidel paluti võimalusel selleks ajaks peatuda. Pooltunni sisse mahtusid Tallinnast Pika Hermanni tornist peetavad kõned ja mööda inimketti edasi antav märksõna. Märksõna, mida ei avaldatud enne raadiosaadet, tuli hakata üheaegselt edasi andma keti mõlemast otsast, Tallinnast ja Vilniusest. Kella 19.30 paiku selgus, et salajas hoitud märksõna oli igati päevakohane ning rahva lootustele vastav – „Vabadus!”.
