Esialgsed plaanid

Balti kett oli tõeline poliitiline hiigelüritus, mis sai teoks hämmastava kiirusega. Baltimaade rahvarinnete otsusest inimkett moodustada kuni selle reaalse teostumiseni läks vähem kui poolteist kuud. Nagu suurte ürituste planeerimisel ikka, oli lisaks lõpuks töösse läinud plaanidele laual ka mitmeid teisi ideid, mille seast tuli siis perspektiivikamad välja valida ja ellu viia. Lisaks lõpuks rakendunud kavale ühendada inimketiga Tallinn ja Vilnius, oli arutatud ka ideed, et igal maal moodustatakse inimketiga üks täht – M, R ja P või S, H, P (Stalini–Hitleri pakt, nagu salasobingut Läänes sageli nimetatakse). Arutluse all oli ka idee piirata inimketiga Baltikumis paiknevad Nõukogude armee sõjaväebaasid. Kolme maad ühendava keti idee tugevus seisnes aga Baltimaade rahvaste otseses omavahel sidumises.

Ka lõpuks teostunud Tallinna–Vilniuse inimketi kavades tehti töö käigus muudatusi. Kui esialgu oli kett mõeldud Eestis läbima Pärnut ja Iklat, nihutati selle trass rohkem Kesk-Eesti poole, et kaugemalt tulijatel oleks kergem sinna kohale pääseda. (Muudatus lepiti kokku augusti alguses, kui inimketi ettevalmistustööd olid juba paar nädalat käinud, sh logo kujundatud, seetõttu võib mitmetel üritusega seotud esemetel ja plakatitel omamoodi humoorika kurioosumina näha keti trassi ikkagi Pärnut läbimas). Ühtlasi muutus ajapikku aktsiooni rõhuasetus. Kui esialgu oldi korraldamisel (seda eriti Läänes toimuvatest musta lindi päevadest innustust saanud muinsuskaitsjate poolt) rõhutatud 23. augustit kui leinapäeva ja kutsutud rahvast üles süütama leinaküünlaid ja heiskama leinalippe, siis peagi nihkus rõhuasetus protestipäeva suunas. 23. augustist 1989 sai päev, kus küll meenutati ajaloolist ülekohut ja mälestati õigusvastaselt represseerituid, kuid põhirõhk kaldus poliitilisele protestile, Kremli survestamisele.