Balti ketist osavõtnute arvu küsimus
Balti keti organiseerijad olid võtnud endale väga ambitsioonika ülesande ning olid ka ise sellest teadlikud. Kuulutada ühtse idee nimel välja Baltimaid ühendav inimkett, kuhu lõpuks rahvamassid ei oleks vaevunud kohale tulema, oleks võinud diskrediteerida korraldajaid ja tegelikult kogu taasiseisvumisliikumist, ning seda kõigil kolmel maal. Kuna rahvahulkade osavõtt ükskõik millisest üritusest ei saa olla kunagi sajaprotsendilise täpsusega prognoositav, oli tegemist tõelise julgustükiga. Ühe pehmendava abinõuna oli rahva vähese osavõtu puhuks välja mõeldud plaan paigutada inimesed vajadusel hõredamalt, kuid ühendada nad mustade lintidega, millest inimesed kinni hoiaksid. See oli siiski tagavaravariant, kuna eesmärgiks oli ikkagi võimalikult paljude inimeste kaasamine ja katkematu inimketi moodustamine.
Eestile määratud lõik Balti ketist oli laias laastus 210 km pikkune. Korraldajad arvestasid, et üks laiali sirutatud kätega inimene võtab enda alla umbes poolteist meetrit, seega läheks trassi katmiseks pideva inimketiga vaja Eestis umbes 140 000 inimest.
Kui palju tegelikult inimesi kokku tuli? Seda on tagantjärele hinnata praktiliselt võimatu. Protestipäeva liiklusummikute saginas ja inimmasside liikumise üldises tohuvabohus osutus ketiks ühendunud inimeste hulga määramine üle jõu käivaks ülesandeks. Mõne keti lõigu puhul on seda üritatud teha, kuid needki on enamasti üsna üldised hinnangud, mille täpsuses ei saa ülearu kindel olla. Üks keti peakorraldajatest ja seega eeldatavasti üks paremini asjadega kursis olnud inimene Andrus Öövel hindas 1989. aasta lõpus Eesti osalejate arvu 200 000 inimesele. Balti ketis käest kinni seisnud inimeste hinnanguline üldarv – 2 miljonit – pärineb Lääne ajakirjandusest. See läks liikvele juba selsamal 23. augustil 1989 ning muutus väga kiiresti valdavaks.
Eesti ajaloolastest Balti keti teemaga kõige põhjalikumalt tegelenud Küllo Arjakas hindab Eesti osavõtjate arvu 200 000 lähedale ning keti üldsuuruseks umbkaudu miljon inimest. Võttes arvesse trassi pikkust ja selle mehitatust, sh kohatisi ala- ja ülerahvastatuse lõike, võib seda pidada adekvaatseks hinnanguks.
