Keti katkematuse küsimus

Balti keti korraldajad seisid raske ülesande ees, kuna rahvahulkade osavõtt massiüritustest ei ole kunagi täpselt prognoositav. Inimeste liiga väike kaasaminek ettevõtmisega, mis pidi maailmale näitama Balti riikide ühiseid vabaduspüüdlusi, oleks võinud diskrediteerida nii korraldajaid kui ka kogu taasiseseisvumisliikumist. Ühe tagavaravariandina kaaluti väikese osavõtu korral paigutada inimesed hõredamalt (kuni 10-meetriste vahemaade taha) ja ühendada nad mustade lintidega. Eesmärgiks oli seatud siiski katkematu inimkett, mille jaoks oli Eestis tarvis arvestuslikult 140 000 inimese osalemist.

Üks keti peakorraldajatest Andrus Öövel hindas Eesti osalejate arvuks 200 000 inimest, mida on üle 40% rohkem, kui katkematuks ketiks tarvis. Ka paljud ajalehereportaažid ja teated inimketi eri lõikudest hindavad osalejate hulka oodatust suuremaks. Tallinnas seisti kohati mitmes rivis; keti alguspunktis Pika Hermanni torni jalamil Toompea lossi aias seisis hinnanguliselt käsikäes lausa kümneid tuhandeid inimesi. Siiski on üksikuid teateid ka sellest, et ketis tuli ette väiksemaid katkestusi. Suuremaks probleemiks oli Kirde-Eestist liikuma hakanud kolonni (tuhanded Lääne- ja Ida-Viru inimesed) toppamajäämine Paide kandis, kõigest paarkümmend kilomeetrit sihtpunktist. Paaritunnise hiiglasliku Kesk-Eesti liiklusseisaku pärast ei jõudnud paljud oma kohale ketis, kuid võisid sihikindla tegutsemise korral jõuda kell 20.30 Türil alanud järelmiitingule. Teateid sellest, et ketti kindlaksmääratud kohale ei jõutud kinnikiilunud liikluse tõttu, pärineb ka mujalt. Paljudes kohtades moodustati siis seal, kus parajasti kell 19 viibiti, oma väikesed inimketid ning saadi raadio vahendusel mujal toimuvast osa.

Inimeste meelepaha enneolematult suurte ummikute pärast, mis võtsid paljudelt võimaluse suurüritusest vahetult osa saada, lohutas vast kõige südamlikumalt ajakirjanik Jüri Peinar:

Andkem au korraldajaile ja ärgem heitkem neile ette seda, mida nad polnud võimelised ette nägema. Saan aru nende, eriti eakate inimeste solvumisest, kellele niisugune ettevõtmine oli võib-olla esimene ja viimane elus, et nad ei jõudnud oma kohtadele. Kuid armas rahvas, te olite ju kohal, te avaldasite oma tahet ja soovi näha tuleviku-Eestit iseseisva ja vabana... Võimalik, et teie kohal seisis keegi teine, või täitis tühimikku must lint või vilkuv küünal. Kui aga kõik need inimesed kokku arvata, kes 23. augustil oma kodudest välja tulid, siis oli kett pidev, katkematu, meid poleks jätkunud mitte ainult teineteise käteulatusse, vaid seisma õlg-õlas. Nii palju oli meid tollel õhtul. (Viru Sõna, 29.08.1989)