Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee avaldus „Olukorrast Nõukogude Balti vabariikides” (27.08.1989)

22. augustil avaldati Vilniuses Saksa-Nõukogude lepingute ja nende tagajärgede uurimisega tegeleva Leedu NSV Ülemnõukogu komisjoni järeldus. Need lepingud kuulutatakse ebaseaduslikeks ja kehtetuteks. Ühtaegu on nimetatud ebaseaduslikeks, juriidiliselt jõudu mitteomavateks Leedu Rahvaseimi deklaratsioon Leedu astumise kohta NSV Liidu koosseisu (21. juulist 1940) ja NSV Liidu seadus Leedu Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi vastuvõtmise kohta NSV Liidu koosseisu (3. augustist 1940).

Seda tehti siis, kui ei ole veel lõpetanud tööd NSV Liidu rahvasaadikute kongressi poolt loodud vastav komisjon, kes muide moodustati Balti vabariikide rahvasaadikute algatusel ning kus osalevad nende esindajad. Seda tehti, ignoreerides asjaolu, et viimane sõna kuulub NSV Liidu rahvasaadikute kongressile, kellele komisjon kannab ette oma järeldused.

Leedu NSV Ülemnõukogu komisjoni avaldus ei ole üksikjuhtum. See on otseselt seotud separatistliku kursiga, mida viimastel kuudel on üha suurema kangekaelsuse ja agressiivsusega hoidnud teatud jõud Leedus, Lätis ja Eestis. Selle apoteoosiks sai rahvarinnete ja nendega seotud organisatsioonide poolt 23. augustil korraldatud massiaktsioon, mille poliitiline mõte oli meelestada Balti vabariikide rahvaid eraldumisele Nõukogude Liidust.

Sellega seoses peab NLKP Keskkomitee oma kohuseks deklareerida järgmist.

Nõukogude Balti vabariikides kujunenud situatsioon tekitab üha suuremat ärevust. See, kuidas sündmused seal arenevad, puudutab kogu Nõukogude rahva, kogu meie sotsialistliku isamaa põhihuve.

Uutmine on saanud soodsaks pinnaseks rahvaste rahvusliku eneseteadvuse kiirele tõusule, on andnud neile veendumuse, et nad võivad iseseisvalt lahendada oma poliitilise, sotsiaal-majandusliku ja kultuurielu probleeme. Iga rahva rahvuslik taassünd suures Nõukogude paljurahvuselises peres, kasutades uutmise poolt loodavaid uusi võimalusi vabaks ja tasakaalustatud koostööks teiste meie maa rahvastega, on kooskõlas Kommunistliku Partei ja Nõukogude riigi poliitikaga, on kogu meie ühiskonna uuendamise üks aluseid. Just sellele on suunatud viimasel ajal vastuvõetud ülitähtsad, printsipiaalsed abinõud liiduvabariikide suveräänsuse kindlustamiseks, selle täitmiseks uue ja reaalse sisuga.

Balti vabariigid lülitusid aktiivselt neisse põhjalikesse ümberkujundustesse. Elavnesid töökollektiivid, aktiviseerusid kõigi ühiskonnakihtide intellektuaalsed jõud.

Ent demokraatia ja avatuse teatud etapil kasutasid olukorda ära natsionalistlikud, ekstremistlikud rühmitused ning hakkasid kord-korralt lisama sündmuste arengusse ebatervet alget. Omistades endale rahvuslike huvide tõeliste väljendajate osa, hakkasid nad järk-järgult asja ajama Balti vabariikide eraldumisele ülejäänud riigist, teiste rahvastega ammu väljakujunenud orgaaniliste sidemete lõhkumisele. Üha avalikumalt hakkasid nad esinema ekstremistlikelt, separatistlikelt seisukohtadelt. Väga kiiresti ilmnes nende kavatsuste sotsialismivastane, Nõukogude-vastane iseloom. Siin-seal tekkisid organisatsioonid, mis tuletavad meelde kodanliku perioodi ja fašistliku okupatsiooni aja poliitilisi rühmitusi. Algas tegelikult paralleelsete võimuorganite moodustamine. Praktikasse võeti hirmutamine, otsene pettus ja desinformatsioon, vahel ka lihtsalt moraalne terror, kõigi nõusolematute, igaühe diskrediteerimine, kes on jäänud ustavaks internatsionalismile ja Nõukogude Liidu terviklikkuse ideedele. Osa massiteabevahendeid on osutunud natsionalistliku õhkkonna levitamise allikaks.

Kasutades ära rahvusvaheliste sidemete vabadust, on natsionalistlikud tegelased astunud kontakti välismaa organisatsioonide ja keskustega, kaasates tegelikult neid oma vabariikide siseasjadesse, muutnud nad oma konsultantideks ja nõuandjateks, otsekui need inimesed Läänest mõistaksid paremini, mida on tegelikult tarvis Balti rahvastele, otsekui nad ei juhinduks omaenda salajastest ja avalikest kavatsustest meie maa suhtes, vaid tõepoolest kannaksid hoolt nõukogude inimeste heaolu eest.

Asi on läinud otseste vandalismiaktideni, selleni, et mõnitatakse riigi sümboleid ning neid pühadusi, mis on puutumatud iga korraliku inimese jaoks — Kodusõjas ja Suures Isamaasõjas langenute mälestusmärke.

Nõukogude inimesed meie maa kõigis paigus on hämmastuse ja kibedusega näinud ja lugenud asjadest, mis kuidagi ei mahu nende ettekujutusse lätlaste, leedulaste ja eestlaste rahvuslikest traditsioonidest, ning mis näivad sügavalt solvavatena nende rahvaste rahvusliku iseloomu suhtes, kes on tuntud oma aususe, arukuse ja austava suhtumisega inimsuhete tsiviliseeritud normidesse.

Destruktiivsete, Nõukogude-vastaste ja tegelikult rahvusvastaste jõudude tegevus ning natsionalismiõhkkond on viinud selleni, et ka vabariikide riigivõimu tasemel on võetud vastu konstitutsioonivastaseld akte, mis on vastuolus meie riigi föderatiivsete põhimõtetega, näevad ette nende vabariikide muurahvuselise elanikkonna diskrimineerimise.

23. augustil 1989 püüdsid sündmuste organiseerijad kruvida meeleolusid üles tõelise natsionalistliku hüsteeriani. Loosungid, mida sunniti peale tuhandetele inimestele, olid tulvil vaenu nõukogude korra, venelaste, NLKP ja Nõukogude armee vastu.

Baltikumis toimuvaid sündmusi elab läbi kogu meie maa, elavad läbi kõige erinevamatest rahvustest inimesed. Keskkomiteesse tuleb üha rohkem kirju, avaldusi ja muud informatsiooni selle kohta, et toimuvat elavad raskelt läbi ka leedulased, eestlased ja lätlased ise, lihtsad inimesed, kes ei ole nakatatud natsionalismiviirusest. Isegi need, kes võtavad osa massiaktsioonidest, kas ei mõista või ei jaga Nõukogude-vastase liikumise organiseerijate plaane ning püüavad igati rõhutada oma sõbralikku, südamlikku suhtumist teiste rahvaste esindajatesse, mõistavad hukka nende ekstremistlikke väljaastumisi ja huligaanseid tegusid, kes keerlevad natsionalistlike liidrite ümber, ning löövad neist lahku. Igal juhul ei lähtu üleskutsed katki rebida sidemed meie suure maa teiste rahvastega lihtsate inimeste hulgast.

See kinnitab veel kord, et separatistlik liikumine ei kajasta oma rahvaste huve ega nende tõelist rahvuslikku patriootlikku eneseteadvust.

Natsionalistlike jõudude tegevus on juba tekitanud väga tõsiseid kaotusi vabariikide majandusele, põhjustanud rahvustevahelist ja sotsiaalset pinevust. Mõnel pool on reaalne oht, et võib puhkeda tõeline sisekonflikt, massilised tänavakokkupõrked oma ränkade tagajärgedega.

Asi on läinud kaugele. Balti rahvaste saatust ähvardab tõsine oht. Inimesed peavad teadma, millise kuristiku poole tõukavad neid natsionalistlikud liidrid. Kui neil õnnestuks oma eesmärke saavutada, võiksid tagajärjed olla rahvastele katastroofilised. Nende eluvõimelisus ise võiks sattuda küsimärgi alla.

Seda me peame ütlema otse, tundes vastutust Baltikumi rahvaste endi ees, kõigi Nõukogude Liidu rahvaste ees.

NLKP Keskkomitee on algusest peale ilmutanud suurt mõistmist uutmisprotsesside spetsiifika suhtes Balti vabariikides. Ta nägi õigel ajal vajadust uuendada juhtkonda, lisada sellesse värskeid jõudusid, on aidanud tegutseda aja vaimus, silmas pidada rahva vajadusi ja muresid, kiiremini lahendada sotsiaal-majandusliku arengu edasilükkamatuid probleeme. Ja näis, et vabariikide juhtkond leidis ühise keele üldsusega, elanikkonnaga, hindas õigesti ümberkujunduste võimalusi ja teid rahvuslikke tingimusi arvestades.

Peab aga ütlema, et nende vabariikide juhid ei ole suutnud teha kõike, et hoida protsessi uutmisaja muudatuste normaalsetes rööbastes. Neil ei ole õnnestunud peatada negatiivseid tendentse, muuta situatsiooni, kaitsta printsipiaalselt seisukohti, veenda inimesi selles, et opositsioonijõudude plaanid ja tegevuspraktika on hukatuslikud. Õige kurss, mis konsolideerib ühiskonda internatsionalistlikul alusel, uutmise üleliiduliste ja üldinimlike väärtuste põhjal ning maksimaalselt arvestades rahvuslikke iseärasusi ja vajadusi, on põrganud takistustele, mis ole veel ületatud.

Peab ka õigeks võtma, et osa parteikomiteesid ja parteitöötajaid on raskuste ees tagasi kohkunud, lasknud käed rüppe. Mõned on isegi hakanud püüdma olla meele järgi natsionalistlike meeleolude kandjatele, nõrgendanud vastutegutsemist separatistlikele plaanidele.

Kujunenud olukord nõuab põhjalikku mõtestamist, reaalset ja tõsist hinnangut ning resoluutseid ja viivitamatuid abinõusid Baltikumis uutmisprotsessi puhastamiseks ekstremismist, destruktiivsetest ja kahjulikest tendentsidest.

NLKP Keskkomitee pöördub Leedu, Läti ja Eesti rahvaste poole, kõigi poole, kellele on kallid kodumaa, rahu ja rahvuslik üksmeel, tungiva üleskutsega mõista ja tunnetada ähvardava õnnetuse kogu sügavust ja reaalsust, ilmutada vastutustunnet ja tarkust sellel kogu meie maa ajaloo pöördel.

Keskkomitee pöördub töölisklassi ja talurahva poole, nende poole, kes loovad elu materiaalset alust ning kes alati esimesena ja kõige rohkem kannatavad sotsiaalsete ja rahvuslike vapustuste
tagajärjel, — on tarvis üheskoos otsida ja leida väljapääs olukorrast, mitte anda järele natsionalistlikule hüsteeriale, peatada häälekalt hüsteeritsevad elemendid.

Meil kõigil on palju ühiseid raskusi. Meie maa ja majandus on keerulises seisukorras. Ja ärge uskuge neid, kes püüavad tõestada, et tasub ainult "migrandid välja ajada", seada ebavõrdsesse seisundisse venelased, ukrainlased, valgevenelased, poolakad, juudid ja teised, kes elavad ning töötavad koos teiega, "eralduda NSV Liidust", ning leedulaste, lätlaste või eestlaste elu muutub kohe jõukaks ja õdusaks. See on tahtlik vale! See on pettus.

Iga vabariik, iga piirkond on tuhandete majanduslike, ühiskondlike, kultuuriliste, teaduslik-tehniliste ja lihtsalt inimlike sidemetega ühendatud teistega, kogu meie maaga. Mis juhtub, kui need sidemed ühel hoobil läbi raiuda? On täiesti selge: kellelgi ei ole parem.

Praegu avanevad Balti vabariikide ees, kes esimestena meie maal on saanud võimaluse tõeliselt iseseisvalt korraldada majandamist, üle minna isevarustatusele ja isemajandamisele, kõige avaramad väljavaated initsiatiiviks, novaatorluseks, majanduse arendamiseks ja elu parandamiseks. Kõrvaldatakse mineviku ladestused ja moonutused, mis on takistanud vabariikide riigiorganitel ja elanikel end tunda ja tegutseda peremeestena omas kodus.

NLKP Keskkomitee loodab, et Läti, Eesti ja Leedu töölisklass, kõik töötajad, kellel on seljataga kuulsusrikkad revolutsioonilised internatsionalistlikud traditsioonid võitluses oma rahvaste ja meie suure maa kõigi rahvaste õnne eest, ütlevad oma kaaluka sõna ka seekord, kaitsevad uut revolutsiooni, seisavad uutmise kaitsel.

NLKP Keskkomitee pöördub Baltikumi kõigi vennasrahvaste haritlaskonna poole üleskutsega olla neil rasketel päevadel oma tõeliselt vaimse ülesande kõrgusel, olla selle vastutuse kõrgusel, mida nad kannavad rahvaste ja kogu meie maa ees. Haritlaskond on hea tahte, mõistuse, ühtsuse ja inimliku üksmeele kandja, aga mitte vaenu ja konfrontatsiooni, vastastikuste alanduste ja solvangute kandja. Võõrast muret ei ole — pidagem seda meeles!

NLKP Keskkomitee pöördub erilise mure ja lootusega teie poole, kallid naised, emad ja õed: kas on maailmas mingit muret, mis võiks varju jätta hoolitsuse laste eest? Selle eest, et ükski häda neid ei tabaks, selle eest, et neid alati hellitaksid emalik õrnus, kogu ühiskonna osavõtlikkus ja humaansus. Teie halastus, teie tegus headus ja arukus peavad aitama taastada ühiskonnas usalduse ja vastastikuse mõistmise. Teie võimuses on avaldada soodsat mõju noorsoole.

Meie sõnad on adresseeritud rahvasaadikutele. Ilmutage riiklikku vastutustunnet ja poliitilist küpsust, kasutage oma autoriteeti kriisi ületamiseks.

Me pöördume paljurahvuselise Nõukogude Baltikumi rahvaste kaine mõistuse poole. On aeg ühistes huvides peatada sündmuste saatuslik kulg, järele mõelda, üle minna konfrontatsioonilt dialoogile, raskete, kuid hädavajalike lahenduste ja kompromisside otsimisele!

NLKP Keskkomitee pöördub Leedu, Läti ja Eesti kõigi kommunistide, nii parteiveteranide kui ka nende poole, kes hiljuti on sidunud oma saatuse Lenini parteiga: te peate andma heasoovlikkuse ja inimliku suhtlemise eeskuju, veenma inimesi üksmeele ja konsolideerumise hädavajalikkuses.

NLKP on oma olemuselt ühendav jõud, kes on suuteline oma poliitikas arvesse võtma ja integreerima terveid rahvuslikke huve meie maa üldises internatsionaalses progressis. Ei püüa ju destruktiivsed jõud asjata igati nõrgendada parteid. See tähendaks NSV Liidu rahvaste monoliitsuse lõhkumist; annaks vabad käed neile, kes juhinduvad oma egoistlikest eesmärkidest, mis on rahvaste tegelikest huvidest kaugel.

Elu veenab meid selles, et ainus tee kuhjunud negatiivsete probleemide lahendamiseks rahvussuhete valdkonnas, minevikuvigadest vabanemiseks on sellise rahvuspoliitika väljatöötamises, mis vastab uutmise nõuetele ja vaimule, uuele mõttelaadile. NLKP on esitanud üldrahvalikuks arutamiseks niisuguse poliitika alused, avaldades oma platvormi selles küsimuses. Peagi teeb pleenum sellest arutelust kokkuvõtted ning esitab oma ettepanekud läbivaatamiseks meie maa kõrgeimale riigivõimuorganile — NSV Liidu rahvasaadikute kongressile.

Meil, kommunistidel, lasub praegu erakordne vastutus meie paljurahvuselise isamaa saatuse eest, nõukogude inimeste saatuse eest. Praegu nõutakse meilt igaühelt rohkem kui varem konkreetsete tegude mehisust, parteilist seltsimehelikkust, jõudude ühtekoondamist, suuremat ühist panust uutmisse, millest väljaspool ja milleta ei ole või malik lahendada rahvuslikke ega rahvustevahelisi probleeme.

On tulnud tund, mil iga kommunist peab asuma printsipiaalsele parteilisele seisukohale ning tegutsema nii, et tema au ja südametunnistus oleksid puhtad oma rahva ees nüüd ja tulevaste põlvkondade ees.

Niisugune on praegu meie ühine kohus.

Säilitame Nõukogude rahvaste ühtse pere, Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei ridade ühtsuse!