Marju Lauristini kõne raadio otse-eetris 23.08.1989

Armas rahvas siinsamas Pika Hermanni all, Tallinna teedel, maanteel Kohila poole, Rapla poole, Võhma, Viljandi ja Nuia vahelistel teedel, kuni Läti piirini välja!

Võtame nüüd käest kinni, ühendame oma käed vabaduse ja inimlikkuse ketiks. Ühendame oma mõtted ja oma tahte katkematuks ahelaks, mis annab meile jõudu vastu seista valele ja vägivallale, mida ka täna on ähvardavalt palju meie ümber. Me tunneme, et meie peale praegusel hetkel vaatab kogu maailm. Maailm vaatab ja näeb, et need kolm väikest ja kaitsetut rahvast, kes 50 aastat tagasi langesid kahe vägivallavõimu sobingu ohvriks, ei ole alistunud, ei ole unustanud vabadust. Me seisame täna üksteise kõrval Eestimaa teedel nagu seisavad viljakõrred Eestimaa põldudel, nagu seisavad puud Eestimaa metsades, nagu seisavad tilgad üksteise kõrval Balti meres, mis meid kõiki ühendab. Meie südames on kindel usk, et õiglus võidab, et niiviisi üheskoos, üksteise kõrval me jõuame sihile. Meie siht on vabadus.

Ilma vabaduseta kaob leiva maitse ja tuhmub taevas. Ilma vabaduseta igale inimesele ise mõelda kängub inimvaim. Ilma vabaduseta igale rahvale ise valida oma ajaloolist saatust, ise otsustada, kuidas edasi viia oma majandust ja kuidas teha oma poliitikat, käib alla majandus, kaob poliitika, lagastatakse loodus, hävib kõlblus ja südametunnistus. Seda kõike oleme me enda ümber, ka enda hulgas ja enda sees üle elanud need 50 aastat.

Meie, Eesti, Läti ja Leedu rahvaste saatus näitab, et vaid siis on kindlustatud ja kaitstud kõik rahvad, vaid siis on maailmal võimalik üles ehitada turvalist tulevikku, ehitada Euroopa kodu, kogu maailma kodu, kui ka kõige väiksemad, kui ka kõige kaitsetumad on kaitstud, kui on kindlustatud neile kõigile vaba enesemääramise õigus.

Täna näeb kogu maailm, et ajaloo tõde ja ajaloo õiglust ei ole igavesti võimalik jalge alla tallata ja salata. Täna nõuame me tagasi oma kaotatud vabadust. Nõuame oma enesemääramise õiguse tingimusteta tunnustamist kõigilt suurriikidelt nii idas kui läänes. Täna me nõuame tõtt, kogu ajaloolist tõtt, kui raske seda ka poleks taluda neil, kes on harjunud end lohutama pooltõdede ja poolvaledega.

Võtkem nüüd veel kõvemini kinni üksteise käest. Otsigem tuge mustalt mullalt, millel me seisame, sinisest taevast, mis läks lahti meie üle täna, kuigi ta vahepeal nuttis koos meiega, ja meie ausate püüdluste valgusest oma südames.

Me tahame, et meie kõigi igapäevane töö suurendaks vaba Eesti rikkust. Me tahame, et meie lapsed õpiksid vaba Eesti koolis. Me tahame, et kui tuleb kord viimne tund, me saaksime puhata vaba Eesti mullas.

Nii me seisame ja teisiti me ei saa. Sest me tahame jälle olla vaba rahvas vabal maal.