Edgar Savisaare kõne Balti keti järgsel miitingul Eesti-Läti piiril 23.08.1989

On tõsi, et ebaõigluse võib ära peita, vägivalda võib varjata, aga sellepärast ta veel ei unune. Ja mida kauem ebaõiglus kestab, seda rohkem sünnitab ta uusi ebaõiglusi. Mitte kellelgi, mitte ühelgi riigil ega rahval pole õigust heita meile ette meie keeleseadust, meie valimistsensusi, ükskõik mida, sest see kõik on olnud anastatud rahva enesekaitse. Mis tahes vaba ja demokraatliku riigi poolt meie aadressil tehtud süüdistus või etteheide on amoraalne, sest meie pole juba aastakümneid olnud vaba ja iseseisev, me alles alustame liikumist selles suunas.

Selleks et lõpeks ebaõigluste ahel, on vaja murda lahti nurgakivi ülekohtu müürist. See nurgakivi pandi sinna paika juba 50 aastat tagasi. Me ootasime, et Nõukogude Liidu juhtkond mõistab 80. aastate reaalsusi ning teeb ülekohtule lõpu. See, mida me tänaselt päevalt ootasime, jäi aga tulemata. Tulemata jäi MRP ametlik juriidiline denonsseerimine. Tulemata jäi avalik ülestunnistus selle kohta, mida ometi võib näha iga koolipoisi poliitiliselt maakaardilt — võib näha seda, et meie kolme riiki maakaardil tõesti enam ei ole.

Me ei küsi täna, miks jäi riiklik hinnang MRP-le tulemata. Ent me võtame teadmiseks ja teeme omad järeldused selle põhjal, et samm tõe suunas, mida me ootasime ja mida kaljukindlalt ennustas kogu maailm, jäi astumata. Meid ei huvitagi, mida seekord ei jätkunud — kas otsusekindlust, poliitilist tahet või tähelepanu väikerahvaste suhtes — me teame, et selle, mida Moskval oli vaja teha, jättis ta tegemata. Asju tuleb nimetada nende õigete nimedega. Tõeline revolutsioon ja tõeline perestroika ei saa sündida mahavaikitud tõdedest, ei saa sündida mustast südametunnistusest või tahtekindluse puudumisest seda tunnistada. Usaldada riigi tulevasi samme saab üksnes siis, kui äratab usaldust tema aus suhtumine oma minevikku.

Võidakse küsida, kas on meile nii väga vaja selle 50 aastat vana paberi kehtetuks tunnistamist. Jah, on. On olemas ajaloosündmusi ja on olemas juriidilisi dokumente, mis on küll vanad, ent mis oma ebaõigluses ikkagi kehtivad. Kuritegu pole lõppenud seni, kuni kurjategija kasutab oma kuriteo vilju. Nii on see praegu, nii on see olnud alati. Mäletate Claudiuse monoloogi "Hamletist". Claudius küsib eneselt, kas tema kahetsus sooritatud kuritegude pärast on ikka siiras ja vastab ise — ei ole siiras, sest alles on kõik, mis kuritegelikul teel omandatud: troon, ta riik, kuninganna. Järelikult on ta kurjategija edasi.

Me kõik teame, kes kirjutasid alla MRP lepingu, kes olid kurjategijad siis ja kes on seda praegu. Ei ole süüdlasi rahvaid ja ei ole süüdlasi rahvusi — kuid võivad olla süüdlased riigid ja süüdlased valitsused ning uus valitsus vabaneb kuritegelikkusest alles seeläbi, kui ta mõistab hukka oma kuritegeliku eelkäija. Kui aga võim ei mõista või teeb näo, et ei mõista, mida rahvas temalt tahab, siis väljendab rahvas oma tahet selgemini, korduvalt ja üha nõudlikuma häälega. Kõik ajaloolised ürikud ja dokumendid jäävad paberilipakateks, kui nende taga pole rahva tahet. Tänane Balti tee, meie ühtsuskett, ongi Balti rahvaste — Läti, Leedu ja Eesti rahva ühinenud tahe.

Ajalugu õpetab, et me peame olema ühtsed. Täna õhtul me oleme seda. Võib-olla ka tookord, 30. aastate lõpus, kui me oleksime olnud veidikenegi ühtsemad, siis oleks meie saatus võinud olla ka teistsugune.

Igal Balti rahval on oma tee, oma tulevik ja igaüks läheb edasi nii, nagu tema seda tahab, aga kindlalt teades, et kaks ülejäänut teda toetavad. Meie unistused on üldinimlikud, me kõik tahame ühte ja sedasama: me tahame oma perekonda, oma riiki, oma maad, see on kõigile arusaadav. Aga iga rahvas unistab oma unistusi isemoodi ja teeb neid ka teoks omamoodi.

Lõpetuseks veel kord MRP-st. Meil pole põhjust ega õigustki oma nõudmistes tagasi astuda. Meile on kõik selge. MRP salaprotokolli avalikustamine ja kogu tõde 1939.—1940. aastast näitab tegelikult vaid seda, kas tunnustatakse põlisrahva huve või mitte, kas arvestatakse põlisrahva huvide prioriteetsusega; näitab seda, kas meil üldse on võimalik parlamentaarsel teel ja Nõukogude Liidu koosseisus olles ühiskonna uuendamise ning demokratiseerimise poliitikat ellu viia? Nendele küsimustele peab Moskva varem või hiljem vastama, mitte ainult ühele küsimusele MRP kohta. Ja mida enam viivitusi, mida enam venitamist, seda rohkem neid küsimusi tuleb, seda kõvemal häälel neid esitatakse. Esitatakse kogu rahva poolt ja ka vastust nõuab kogu rahvas.

Täna on raske päev, kuid mitte leinapäev, sest me oleme nägijaks saanud ja me näeme pimedust enese ümber. Näeme tänu sellele, et sealt kusagilt eemalt, küll kaugelt, aga ikkagi — koidab meie rahvaste uus päev. Vabaduse päev.