EESTI ISESEISVUSE TAASTAMINE JA SELLE ARENGUKÄIK
1989. AASTAKS

Hoolimata püüdlustest kehtestada ja kinnistada end nii hea kui ka kurjaga, ei saanud Teises maailmasõjas Eesti Vabariigi anastanud Nõukogude võim siin ka poole sajandiga omaseks. 1980. aastate keskpaiku tuli NSV Liidus võimule uuendusmeelne Mihhail Gorbatšov, kelle eesmärk oli üha enam ummikusse jooksvat hiigelimpeeriumi reformide abil parandada. Veidi vabamates oludes pääses aga kiiresti valla rahva üldine rahulolematus üha süvenevate probleemidega, milleks oli mure siinse elukeskkonna, eesti keele rolli ja eesti kultuuripärandi pärast – tegelikult lausa hirm eesti rahva väljasuremise ees.

Taasiseseisvumiseni viinud suured massimeeleavaldused said alguse 1987. aastal nn fosforiidisõjast ehk keskkonnaohtlike kaevanduste rajamise plaani vastasest kampaaniast. Edasi muutus demonstratsioonide temaatika ja taotletavad eesmärgid üha julgemaks. 1988. aasta laulev revolutsioon tõi taas avalikkuse ette võõrvõimude poolt kaua põranda alla surutud rahvuslikud sümbolid ja ajaloopärandi. Poliitiline võitlus liikus üksikvigade parandamiselt süsteemi muutmisele, Eestile parema koha ja suurema iseotsustamisõiguse saavutamisele NSV Liidu koosseisus. 1989. aastaks oli tehtud sellestki juba tohutu hüpe edasi – tasapisi, aga visalt hakkas avalikuks eesmärgiks kujunema iseseisva Eesti Vabariigi taastamine. Sellest sihist oli kantud ka Balti kett.