JÄRELLUGU
Tagantjärele hinnates võib Balti ketti pidada Eesti taasiseseisvumisliikumise ühe ajajärgu – suurte massimeeleavalduste perioodi (1987–1989) – lõputähiseks. See andis sadadele tuhandetele osalejatele positiivseid emotsioone, pani neid mõtlema mineviku ja tuleviku üle, ühtehoidmise olulisuse üle. Ilmselt veel tähtsamgi oli see meelsusväljendus Kremli ja lääneriikide jaoks, sest pani neid üha enam mõistma seda, mida siinne rahvas juba teadis – baltlased polnud unustanud poole sajandi eest kaotatud vabadust ning olid täis otsustavust see uuesti kätte võita. Kremli vihane vastureaktsioon, piisavalt ümmarguselt sõnastatud, kuid sisult räigetest ähvardustest kantud avaldus vaid koondas eestlasi, lätlasi ja leedulasi oma poliitiliste liidrite ümber, kes olid ka Balti keti kaudu saanud taas kinnitust, et rahvas toetab neid. Edasi kanduski taasiseseisvumise nimel tehtav poliitiline võitlus üha enam võimukoridoridesse ja üha enam Moskvasse, sest liiduvabariikides kohapeal oli varsti tehtud juba suurem osa sellest, mida teha sai.
Tegeliku taasiseseisvumiseni jäi siiski veel kaks pikka aastat.
