VAJADUS BALTI KETI KORRALDAMISEKS
Eesti Vabariik ilmus esmakordselt maailmakaardile alles 1918. aastal. Iseolemist jätkus tollal aga napilt kaheks aastakümneks. 23. augustil 1939 sõlmisid kahe totalitaarse riigi esindajad – Natsi-Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop ja NSV Liidu välisminister Vjatšeslav Molotov kurikuulsa lepingu ehk nn Molotovi–Ribbentropi pakti (MRP), mis vormiliselt oli omavaheline sõpruseavaldus, kuid mille salajases lisas jagati muuseas kolmandad riigid huvisfäärideks. Nädal hiljem alustati Teist maailmasõda, millega kaks agressorriiki asusid vastavalt omavahel kokkulepitule väiksemaid naabreid ründama. Maailmasõja tagajärjel langes Eesti aastakümneteks NSV Liidu ülemvõimu alla.
NSV Liidu ametliku versiooni kohaselt oli MRP vaid hädavajalik sõprusleping ning Baltimaid polnud mitte ähvarduste toel vallutatud, vaid need riigid olid sealsete rahvaste vabal tahtel ja heameelega suure idanaabriga liitunud. Vabamates oludes, 1980. aastate teisel poolel, seadsid Baltikumi poliitikategelased eesmärgiks tõde päevavalgele tuua ning NSV Liit salasobingut tunnistama panna. Kuigi seda ei öeldud valjusti välja, loodeti, et Nõukogude Liidu poolne salaprotokollide olemasolu tunnistamine, mis kaudselt tähendaks ka Balti riikide ebaseadusliku anastamise tunnistamist, viib lõpuks nende maade vabanemiseni.
Kuna 1989. aasta algupoolel oli MRP salaprotokollide teema üha rohkem päevakorda tõusnud, loodeti Eestis, Lätis ja Leedus, et Moskva tunnistab nende olemasolu vähemalt sobingu 50. aastapäevaks – 23. augustiks 1989. Suve keskpaiku oli aga ilmne, et asjad liiguvad selleks liiga aeglaselt. Nõnda otsustatigi NSV Liidu juhtkonnale surve avaldamiseks ja probleemile tähelepanu tõmbamiseks korraldada 23. augustil 1989 kõiki kolme Baltimaad ühendav massimeeleavaldus. Kuigi kaaluti ka teisi plaane, jõuti kiiresti julgele otsusele korraldada MRP aastapäeval inimkett ehk kätest kinni hoidvate inimeste rivi läbi kolme Balti riigi – Eesti pealinnast Tallinnast Leedu pealinna Vilniuseni.